H@rrasmehe eine

28 detsembri hilis6htul esimest korda elus j6udsime Katriniga Riia bussijaama liini bussi abil. Arvuti rikkis, ytles juht, kui palusin kytet kahandada. Troopiline reis, kaks palja ylakehaga ameeriklast. Nagu selgus, oli bussis veel yks eesti neiu, kes oli tahtis lennujaama minna. Nii me siis leidsime bussi nr 22 kus 60 santiimi reisikoti ja 30 inimese eest viis meid Lidosta ehk lennujaama petusse. Evelin, konsi kolmanda kursuse floodimangija oli hea reiskaaslane. Ta oli nelja soti eest lendamas Bristolisse nagu meiegi. Inga, meie Pa#rnu kuulsa floodima#ngija kohta ytles ta: va#ga usklik inimene. See tundus nagu komplimet. Lennukis otsisin valja yhe erilise pakikese. Pakile oli kirjutatud ha#rrasmehe eine. Ja pruunile paberile kirjutatud silt ytles: t6elisele h/mehele. Tegelikult oli see osa kahe erilise inimese kingitusest. Kogu kingitus oli selline. Kriipsu taga on sildil seisev seletus:

1. Pohlad suhkrus /lapsep6lv tuleb meelde

2. Sellest oli juba juttu

3. Halvaa/et oleks mida ohverdada (ta teadis et ma vaiksena olin piksetormis sellise teo teinud) 4. Salfra#tt/kui wc paber otsa saab

5.Dynamite Energy Drink/Pyhap. hommiku abin6u

6. Oliivid/kui on vaja lepyust teha (mu abikaasale meeldivad need)

7, Yks marineeritud kurk purgis/tere hommikust

8. Sunfried Tomato Pesto/eksperimentaalkastmete jaoks

9. Adzika/ajab ikka aevastama kyll

10. Heeringafilee 60 gr./kui na#lg na#pistab.

Selline on siis kingitus, kui keegi on su peale p6hjalikult m6elnud. Suur ta#nu Maarja/Paul. Ja j6uldud: Keegi on meie peale p6hjalikult m6telnud. M6tleb veelgi!

Bristolis ootas meid keskoosel yks inglise neiu Caroline, kelle korteris me maandusime pool tundi hiljem. Bristol:Jalutamine yle kuulsa rippsilla, taaskohtumine Fish and Ships'iga, yhe hea raamatu ost ja yhe huvitava ma#lestustahvli lugemine katedraali p6randas, mis algas s6naga: halleluuja ... see tahvel oli pyhendatud yhele 25 aastasele mehe, kes oli ustav olnud koguduse teenimises... Siis bussis6it Yeovili ja taaskohtumine Riinaga, kes pa#rats Pa#rnu piiblikooli tuli siia, et osaleda kohaliku koguduse noortetiimis. Ta oli vaeva na#inud me tuleku puhul, koristanud vist terve maja tulnud raskete kottidega jala poest! Ta tiimikaaslased olid s6itnud k6ik j6uluvaheajale. Ja ta#na, 2007 aasta eelviimasel pa#eval taaskohtumine Mike ja Suega: nende juures elas Katrin pool aastat kolm aastat tagasi. Mike on l6bus merekapten, kes suure osa ajast veedab vedades reisijaid inglismaa ja prantsusmaa vahel. Hea pa#ev koos nendega nagu k6ik need eelmised ja viimased , kus kohtud vaimulikult elus inimestega.

Lauskmaainimese jõulud

Tahtsin täna Soola ja Valguse kogukonnale jõulukaarti saata. Mõtlesin siis, et leian arvutist mingi lumise stseeni. Siis mulle meenus üks koht, mida olen küllalt lähedalt näinud ja kus jõulud on alati valged. Etna! Igilumi ja valge suits – viimane siis kui midagi pahaendelist ei toimu mäe sisemuses. Jäin mõtlema sellele, et unistus valgetest jõuludest on teatud kõrgusel alati reaalsus. Niisiis on valged jõulud kõrguse küsimus. Küllap siin mängib kaasa lauskmaa inimese kõrguseihalus. Võib-olla selletõttu meeldib mulle Itaalia – seal on piisavalt kõrgusi ja kaugusi. Aga, eks teatud kõrguse suhtes ole me kõik selle planeedi inimesed lauskmaainimesed. Ja kui võtta tõsiselt jõulude Peategelase sõnu „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist!” siis võib see saada reaalsuseks – nimelt tolle Teise Itaalia ihalus.

ILMUTUS

Eile käisin üle hulga aja Pärnu turul. Ei ma ei ostnud midagi. Hoopis osutus see kohaks kus mee- ja lihalettide vahel ilmutas end puhas rõõm. Ma ei olnud seda ette näinud ega korraldanud, kuigi olin 1/7 seltskonnast, kes laulis kitarri saatel „Üle laia lageda…” ja jagas punaseid kuule, kuhu oli peale kirjutatud „Jeesus armastab Sind.” ja kes aegajalt hõikas: roheline tüdruk jagab jõulurõõmu! Jõulurõõmu Pärnu turule - Rohelise tüdruk oli Karin, tal oli roheline jope seljas ja käes turukorvitäis jõuluehteid - Pigem ilmutas see rõõm end nende inimeste silmades ja nägudel, kes seda kuulsid, kellest mõned hakkasid kaasa laulma lehtede pealt, mis me neile andsime. Lõpuks, kui olime õue-osasse läinud ja laulnud „üks kuusepuu”, tuli üks naine ja hakkas meie seltskonda karraga ehtima.
Tõenäoliselt oli ta ostnud seda karda küll oma laste(laste) kuusepuu ehtimiseks. Aga muidugi, milleks ehtida kuusepuid, kui saab ehtida inimesi. Niisiis me laulsime mingit laulu, võib-olla oligi kuusepuu, ja tema riputas meile karda kaela ümber. Paul, Maarja, Matthias, Annika, Karin, Taavi hakkavad veelgi enam helkima... Tõsi, ta on veidi võtnud külmarohtu. Ja nii ma seal laulan ja mõtlen hoopis kaugetest asjadest. … veel suurem valgus sellel ees, kes taeva leiab Jeesuses… aastate eest laulsin oma tütrele Katale: oh katariinapuu, oh katariinapuu, kui haljad on su oksad. Ja tema tavatses öelda: ei ole katariinapuu… Aga mu meel käis ära veel kaugemal. Kaks aastatuhat tagasi. Tuntud õpetaja on oma järgijatega kusagil idamaa lõunalauas. Siseneb üks naine ja ootamatult kallab õpetajale pähe ülihinnalist salvi. Tuba täitub salvi lõhnast. Emotsionaalne tegu. Kainele kõrvaltvaatajale isegi totrus. Õpetaja jaoks aga oluline tegu… Ma mõtlen, mis toimus ikkagi seal Pärnu turul. Me oleks nagu ärganud – kasvõi korraks – koos nendega kes koos meiega võtsid kommileti kõrval laulda „Püha öö, õnnistud öö”. Ma mõtlen, et need ärkamisehetked on äärmiselt olulised.
Ahjaa, veel oli kaks inimest turul, kes sel päeval rõõmu said: noorel sümpaatsel turu juhatajannal oli probleem: kuidas õnnitleda kõige vanemat müüjat. Siis tuligi meie osa: laulda talle sünnipäevalaulu. Sellega me etteaste algaski. Ja lõppes väikese teejoomisega kontoris.