14.12.07

ILMUTUS

Eile käisin üle hulga aja Pärnu turul. Ei ma ei ostnud midagi. Hoopis osutus see kohaks kus mee- ja lihalettide vahel ilmutas end puhas rõõm. Ma ei olnud seda ette näinud ega korraldanud, kuigi olin 1/7 seltskonnast, kes laulis kitarri saatel „Üle laia lageda…” ja jagas punaseid kuule, kuhu oli peale kirjutatud „Jeesus armastab Sind.” ja kes aegajalt hõikas: roheline tüdruk jagab jõulurõõmu! Jõulurõõmu Pärnu turule - Rohelise tüdruk oli Karin, tal oli roheline jope seljas ja käes turukorvitäis jõuluehteid - Pigem ilmutas see rõõm end nende inimeste silmades ja nägudel, kes seda kuulsid, kellest mõned hakkasid kaasa laulma lehtede pealt, mis me neile andsime. Lõpuks, kui olime õue-osasse läinud ja laulnud „üks kuusepuu”, tuli üks naine ja hakkas meie seltskonda karraga ehtima.
Tõenäoliselt oli ta ostnud seda karda küll oma laste(laste) kuusepuu ehtimiseks. Aga muidugi, milleks ehtida kuusepuid, kui saab ehtida inimesi. Niisiis me laulsime mingit laulu, võib-olla oligi kuusepuu, ja tema riputas meile karda kaela ümber. Paul, Maarja, Matthias, Annika, Karin, Taavi hakkavad veelgi enam helkima... Tõsi, ta on veidi võtnud külmarohtu. Ja nii ma seal laulan ja mõtlen hoopis kaugetest asjadest. … veel suurem valgus sellel ees, kes taeva leiab Jeesuses… aastate eest laulsin oma tütrele Katale: oh katariinapuu, oh katariinapuu, kui haljad on su oksad. Ja tema tavatses öelda: ei ole katariinapuu… Aga mu meel käis ära veel kaugemal. Kaks aastatuhat tagasi. Tuntud õpetaja on oma järgijatega kusagil idamaa lõunalauas. Siseneb üks naine ja ootamatult kallab õpetajale pähe ülihinnalist salvi. Tuba täitub salvi lõhnast. Emotsionaalne tegu. Kainele kõrvaltvaatajale isegi totrus. Õpetaja jaoks aga oluline tegu… Ma mõtlen, mis toimus ikkagi seal Pärnu turul. Me oleks nagu ärganud – kasvõi korraks – koos nendega kes koos meiega võtsid kommileti kõrval laulda „Püha öö, õnnistud öö”. Ma mõtlen, et need ärkamisehetked on äärmiselt olulised.
Ahjaa, veel oli kaks inimest turul, kes sel päeval rõõmu said: noorel sümpaatsel turu juhatajannal oli probleem: kuidas õnnitleda kõige vanemat müüjat. Siis tuligi meie osa: laulda talle sünnipäevalaulu. Sellega me etteaste algaski. Ja lõppes väikese teejoomisega kontoris.

2 kommentaari:

Kata Lige ütles ...

Olen katariinapuu ja imetlen, kui palju karda on mulle see aasta peale visatud.
Ja ohh, mis aasta see oli! Igasuguseid tundeid rohkem kui küllaga ja vahepeal tundus juba tõesti, et nüüd lähebki nihu. Aga imelisel kombel on kõik isegi parem, kui ma oskasin oodata. Katariinapuu võib rahuliku südamega jõuluks koju tulla ja teada, et kõik oli ja on Jumala käes. Vot sellised peaksidki jõulud olema!

Hehhe. Väga äge seltskond oli teil seal turu peal - puhas jõulurõõm :)

jadeii ütles ...

väga armaslt kirjutad :)
-Liis